Kihnu ja Manija saared on koduks unikaalsele Kihnu põliskultuurile, mis elab siin Pärnumaa rannikusaartel juba enam kui 600 aastat. 2003. aastal UNESCO (http://www.unesco.org) suulise ja vaimse pärandi maailmanimekirja kantud Kihnu kultuuriruum on huvitav igale kultuuripärandist, omapärasest loodusest ja sõbralikest inimestest huvitatud külalisele. Toidukultuur on lahutamatu osa pärandkultuurist.

Kihnu toidulaud on läbi aegade olnud suhteliselt tagasihoidlik, nagu on olnud üldiselt tavapärane siinse regiooni vanemale taluelule.

Kihnlaste peamine toiduaine odra ja rukkijahutoitude kõrval oli kala ja hülgeliha. Sea-, looma- ja lambaliha söödi harva, peamiselt suurte pidude ja pühade ajal, kuna loomi lihtsalt ei olnud nii palju. Kõige rohkem kasvatati otra, sellest ka peamiselt odrajahu -supp, -puder, -leib, joogiks õlu.

Kihnlastel oli maapuudus ja vilja käidi mandril räimede vastu vahetamas, peamiselt leivavilja (rukki) vastu, lisaks nisu, kaer, herned. 19. sajandi keskpaigas ja lõpus kasvatati kartulit veel suhteliselt vähe, kuigi mandril levis juba kartulikasvatus. Peale esimest maailmasõda kui rahvaarv saarel oli väga suur, ligi 1200 inimese ümber  ja Kihnu kivilaevad hävitatud, oli näljahäda väga suur. Kehvast toitumusest arvati kihnlastel olevat “kondinõrkust”.

Kogu elu käis vanasti söögi tegemise ja kogumise ümber. Sealt ka ütlemine”…. piäasi, et mitte levätä jäe….”, seda hirmu mäletavad memmed tänapäevani. Kihnus on olnud väga rasked elutingimused, siis kasteti leivatükk räimesoolvesse. See oligi peamine toit. Siit ütlemine: “Param ikka suutäüs suõlast, kui maotäüs magõdad.”

Suvel keedeti süüa väliköögis, mis uuematel majadel oli sauna eeskojas või eraldi ehitusena, vanemate majade juures püstkojas. Väljäküek ehk õuõküek. Seal keedeti ka hülgeliha, sest see ajab vänget lõhna.

Enamasti sõi kogu pere ühest kausist, igaüks sõi enda eest, teise eest ei tohtninud sööki ära võtta. Külalisele anti 20. saj algul nuga, kahvel, taldrik. Umbes 1930ndail tuli taldrikute kasutamise mood ja hakti neid igapäevaselt kasutama, kuid pidudel söödi ikka ühest kausist, sest polnud nii palju nõusid kui vaja, hiljem võtsid külalised pulma oma toiduriistad kaasa. Mehed kasutasid söömisel oma pussnuga, naistel oli kördi alla taskus liigendnuga. Suurätte ei kasutatud, vaid suud pühiti käega, mõned naised ka põllega. Salvrätik on hilisem mood.

Pood avati saarel umbes 1880ndatel, mis tähendas seda, et toidulaud muutus rikkalikumaks.

Pärast teist maailmasõda tõusis kihnlaste elatustase märgatavalt ja kolhoosiaeg annab rikkust. Kui veel 1950ndate aastateni oli noorte naiste mure see, et nad liiga kõhnad välja näevad, siis sellest järgmist perioodi hakkab iseloomustama mure liigse kehakaalu pärast. Vanal ajal hinnati naiste tugevat keha, sest siis oli kindel, et naine jõuab ikka tööd teha. Mõni kõhnem naine pani jalga kaks paari sukki, et jalad tugevamad näiksid.

Tänapäeval süüakse enam- vähem sama mustri järgi, mis 20.sajandi keskpaigast alates:

  • esmaspäev- kartul-soolaräim, panniga liha, hapukurk
  • teisipäev- supipäev, piima-kartuli e. kjõllusupp, pullisupp (klimbisupp), lihasupp, hernesupp
  • kolmapäev- pudrupäev, kartulipuder peki tükkidega ja võiga aukus, segiputõr (mulgipuder), tanguputõr,
  • neljapäev- kartul, kaste (jahukaste), kartul-kala, kartul-liha
  • reede- supp
  • laupäeval kartulipuder, ahjuliha, ahjus küpsetatud kaalikad, porgandid ja sai, ahju õun
  • pühapäev- hapukapsaupp suvel värskekapsasupp

Liha-kartul on Kihnus kosja, pulma ja suuremate pühade toit. Kuid minu arvates võiks saare rahvusroaks pidada kartulitel keedetud silku ja pannil praetud soolaliha.

Pidude joogiks on ikka olnud koduõlu ja viin. Naistele kõrvetati viinasse suhkrut, siis said naised pidudel, pulmas magusat viina rüübata, see komme on tänaseni, ainult viinasse pannakse väikseid karamellkomme. Pudel käib ringiratast (päripäeva) ja kes rohkem komme kätte pudelist saab on võitja :-)

Talvevarusid hakkasid kihnlased koguma juba poole suve pealt ja ka tänapäeval on kihnlaste sahvrid ja keldrid igasuguseid häid hoidiseid sõna otses mõttes maast laeni täis. Nagu ikka olid aidas tünnid soolaräimega, kapsaga, hülgelihaga. Varasemalt Kihnus metsa praktiliselt ei olnud ja seetõttu ka seeni oli vähe. Seeni ei söödud, vaid arvati, et seened on metsa hallitus. 1950ndatel hakati seeni rohkem sööma, soolati kaseseeni ja siis söödi kartuliga seenekastet.

Kevadel, kui poolkodustatud kosklad hakkavad pesapaika otsima, seadsid kihnlased neile puude otsa pesakastid üles ehk kosklakongid. Kosklate munad on kihnlaste meelest oma tumekollase rebuga väga maitsvad ja neist saab imehead kooki küpsetada. Söödi ka teiste metslindude mune.

Teatud omapärast tavanditoitu on valmistanud üksnes mehed. Jaanipäeva paiku angerjapüügi hooaja alguses koguneti angerja suppi keetma. Üks mees määrati kokaks, kes valmistas pajatäie rammusat suppi, milles sibulad, ohtrasti angerjaid, vett ja soola. Tänaseks angerjat meres enam ei ole ja seda traditsiooni järgitakse vähem, kuid üha enam varutakse angerjat mujalt ja suppi tehaksi ikka.

* Kasutatud on Kihnu Kokaraamatu lugusid.