Hülgeliha süüakse Kihnus väga hea meelega, keedetakse koos kartulitega või suitsetatakse, olen valmistanud ka kotlette, mis on väga maitsvad. Hülgeliha on kindlasti üks eripära, mis eristab kihnlasi muust mandrist. Soovitan võimalusel seda kindlasti proovida!

Hülgeliha soolati astjasse, kuivatati ja suitsutati. Soolast hülgeliha kuivatati kerisel, mis andis parema maitse. 20 saj I poolel oli hülgepüük Kihnus ja Ruhnus peamine elatusallikas. Ruhnu mehed olid kihnlaste peale kadedad kuna kihnlastel oli palju lapsi, arvati sellepärast, et mehed sõid toorest hülgeliha.

Oktoobri lõpus püüti võrkudega hülgeid, hülgeliha soolamiseks oli eraldi kapp, sest liha on vänge lõhnaga. Põhiline hülgepüük, käis ikka talvel jää pealt, mehed olid merel jääpeal nädalaid. Kodust võeti kaasa 7-8 leivapätsi, soolaliha, kartuleid. Süüa keedeti merel ühes potis. Kui keedeti sealiha, siis iga mees pani oma lihatükile puumärgi külge, et pärast keetmist igaüks oma tüki ära tunneks. Seda tehti selleks, et mõnel mehel oli suurem ja lihasem tükk, mõnel jälle kehvem. Merel keedeti ka värskest hülgelihast suppi, kõige parem oli hallhülge poja liha. Hülge lasknud mees sai loivad, millest sai teha head jalavarjud. Kui hülgeid veel Kihnus kütiti, oli hülgeliha igapäevane leivakõrvane toit. Aeg oli vaene, aastas peeti 1 siga ja peamiseks toiduks oli see, mis meri andis. Suurel reedel on traditsiooniliselt keedetud hülgeliha.

Täna on luba hülgeid jälle küttida ja võib loota, et need erilised oskused ja traditsioonid ei kao meie kultuurist.